Kõigepealt pisut mõistetest. Väga hea ja informatiivne graafik on avaldatud metsa õppelehes “Sinu mets” nr 69 detsember 2022, artikliga Kuuse-kooreürask kui metsa tervise indikaator. Autorid on Maaülikooli teadlased Kristjan Ait ja Argo Orumaa.

Rahvusarhiivi kaartide kogus sorides leidsin 1925. aasta Riigimetsa metsakorraldustööde käigus valmistatud planšeti. Samale planšetile on kantud 1945. aasta täpsustused. Punase noolega märgitud kohas on taksaatori poolt pliiatsiga joonistatud eralduse piirid, kus asub selle loo peategelane – RMK kuusik.
1947. aasta aerofotol on näha ka meie firmale kuuluv kolmnurkne ala. See on tähistatud raielangina.
Tõenäoliselt juhtus nii, et Riikliku metsafondi maale istutati 1947…1948. aastal kuusik. Samas Borodino kolhoosile kuulunud raielenk jäi nii kuis jäi ja sinna kujunes kümmekond aastat hiljem naaberpuistute käbide seemnetest erivanuseliste kuuskedega looduslik kuusik.

Avastasin kõnealuses paigas üraskid metsaretke käigus 2020. aasta suvel. Riigimetsast alguse saanud väike kolle oli levinud ka meie kinnistule – mõned puud olid kahjustatud. Ma ei teinud sellest numbrit, sest siiani on värske kolde kohta toiminud vana soovitus – ära torgi – küll ta ise vaibub.
Järgmisel sügisel oli kolle juba niipalju laienenud, et RMK võttis talveks metsateatise ja tegi sanitaarraie. Lageraieks luba RMK ei saanud.
Otsustasin siiski talitada jälle vana hea soovituse järgi, et las need üraskite vaenlased paljunevad. Ehk siis kolle enam ei levi kui meie oma metsa ei puutu ja nii ka RMK üraskist puutumata jäänud puud võiks terveks jääda.

Tuhkagi. Kevadeks avanes nii meie kui ka RMK metsast jube pilt. Mai alguses üles pandud feromoonpüünised täitusid kiiresti putukatega.

Heino Õunapiga kohapealset olukorda vaadeldes jõudsime järeldusele, et antud juhul bioloogilised üraskitõrje võtted ei toimi. Üraskikärbse vastsed arenevad ikka juba sureval puul ja ka rähn toksib koore alt üraski vastseid, mitte ei noki tüvelt puuse tungivat putukat. Kohapeal tegutses suur-kirjurähn. Laanerähna pole ma senini mitte kordagi oma elus näinudki. Ega ma eriti seda ka ei usu, et ta üraskeid puutüvedel taga ajab, sellega jääks ta küll nälga.
Liiati olime püünistega selleks ajaks kätte saanud hiigelkoguse putukaid, mis puude kallale ei jõudnudki.

Suhteliselt hõre üraskilend on alanud. Mitmed neist sibasid mööda puud, otsides õiget ründekohta. Nägin ühte(!) sipelgmardikat, kel ürask suus, minu eest peitu pugemas. Kuusk tulistas vaiguga vastu, aga mõned ründajad olid juba kaitseliini läbi murdnud.

Kevadiset rünnet, nagu näeme, puud pole üle elanud. Samas on näha koore all suhteliselt palju üraskikärbse vastseid. See on ka loomulik, sest suhteliselt pikka aega on olnud neil rikkalik söögilaud, mis nüüd on raiete tõttu kadunud. Tagantjärele tarkusena võib siiski öelda, et üraskikärbse nii-öeelda kasvatamine ei õigusta suhteliselt suure koguse metsa hävimist ehk siis kvaliteetse saepalgi muutmist pelletitooraineks.
Üks huvitav fakt veel, mis välja tuli on see, et alla 18 cm jämedusi puid ürask ei ründa, kuigi nad on enam-vähem sama vana kui kõrval kasvanud 60 aastane kuusk!

Arvasin, et nüüd on rahu majas, aga ei. 13. augustil märkasin RMK tükil viimaste ellujäänud kuuskede all näripuru. Pahalased olid just värskelt alustanud oma toimetusi ja kevadeks on needki kuused surnud. Ilmselt oli teine põlvkond oma tegevust alustanud.

Kolm nädalat hiljem (4. septembril) ongi nende kahe kuuse saatus otsustatud. Puud on veel kenasti rohelised, kuid nad on juba surmavalt haavatud. Heleda koorega noored putukad juba sibavad koore all. Üraskikärbse vastsetest pole jälgegi. Suur-kirjurähn kiksus kusagil, aga küllap leidub siin metsas paremaid palu kui üraskid.
Ilmselt enam midagi olulist siin kandis enam ei juhtu. Huvitav, millal siis puude okkad kollaseks lähevad, et sügisene rünne ka väliselt näha on.

VAATA, MIS JUHTUS EDASI – 5. VEEBRUAR 2024